 |
| Egon enne külastajate saabumist magamas.... |
Kerges lumesajus saabusime mõisa ette, parkisime auto ja astusime kiirendatud sammul peasissekäigu poole, sest väljas on juba uskumatud -12 kraadi külma. Maja esimesel korrusel kumasid tuled välja ja ka rahvast oli päris omajagu. Astusime siis sisse, vaatasime uudishimulikult ringi nagu uues kohas kombeks. Kõigepealt panime üleriided garderoobi ja läksime edasi esimese vaba lauani, mis asus akna all ja võtsime istet.
Juba varsti tervitas meid soe naeratus näol sõbralik naisteenindaja. Tellisime ühe musta kohvi, ühe caffe late, kohupiimakoogi, napoleoni koogi ja valge majaveini. Kui kuumad joogid olid lauda toimetatud, märkasin, et köögist astus välja keegi hästi armas, kavala pilgu ja priske kehaga kass, kel nimeks Egon. Kasutasin kohe juhust ja kutsusin ta meie lauda. Talle see mõte meeldis ja hops oligi minu kõrval tooli alla ja siis juba tooli peal, mänguhoos nagu väike panter. Koogid olid uskumatult suured, tavaliselt saab ju natukene, aga Põhjaka mõisas ei koonerdata, tundub et see pole nende stiil. Napoleoni kook oli eriti hea, nii mahlane, mahlane.....
Interjöör oli huvitav, tunne oli nagu oleks ajas tagasi läinud. Mööbel oli vanaaegne, seinad olid remontimata väljanägemisega, laevalgustid olid omapäraselt disainitud, isegi osad serviisid olid ajast ammusest :)
Menüü seisis lauakattena koguaeg meie silme all. Kuna sõime Tartus kõhud täis, siis ei saanud me väljapakutud roogi maitsta. Aga nüüd on kindel, et kui jälle Tartu poole teel oleme, siis Põhjaka mõisa lähme kohe kindlasti sööma. Ei jõua enam ära oodata. Mulle meeldis see koht, väga sõbralikud teenindajad, söögid ja joogid ja üleüldse see mõte, et teelolijatele on antud selline suurepärane võimalus teha väike peatus, mis võib heas mõttes meeldivalt pikale venida, sest ei taha enam kuidagi sealt lahkuda. Põhjaka mõisas on kõik alati oodatud ja selline tunne on hea!
No comments:
Post a Comment